Kreeklased poleks tohtinud nii palju laenata!

Hiljuti avaldas Saksa telesatiirik minust kokkumiksitud video, kus ma justkui oleksin avalikus esinemises enne Kreeka rahandusminstriks saamist Saksamaale keskmist sõrme näidanud. Töödeldud videost tõusnud kära näitab, milline mõju võib keerulistel aegadel olla ühel väidetaval žestil – enne riigid üksteise vastu tülli pööranud finantskriisi algust poleks seda juhtunud. 

Kui Kreeka valitsus ei suutnud 2010. aastal enam Prantsuse, Saksa ja Kreeka pankadelt võetud laene teenindada, olin selgelt vastu uue hiigellaenu võtmisele Euroopa maksumaksjatelt, et varasemaid laene tagasi maksta. Tõin välja kolm põhjust.

Esiteks ei tähendanud uued laenud mitte Kreeka aitamist, vaid küünilist erapankade kahjude ülekandmist  Kreeka kõige raskemas seisus kodanikele. Kui paljud selle arve kinni maksnud Euroopa maksumaksjatest õieti teavad, et  üle 90% sellest Kreeka laenatud 240 miljardist eurost läks finantsasutustele, mitte Kreeka riigile ega rahvale?

Teiseks oli selge, et kui Kreeka ei suutnud juba tasuda seniseid laene, siis „päästmise“ eeltingimuseks seatud kasinustingimused saavad Kreeka nominaalsissetulekutele hävitavaks. See omakorda tegi riigivõla tagasimaksmise veelgi võimatumaks. Oli näha, et kui kreeklased ei suuda enam ise oma laene maksta, peavad sakslased ja teised Euroopa maksumaksjad taas appi tõttama. (Jõukad kreeklased olid loomulikult oma hoiused juba Frankfurti või Londonisse toimetanud.)

Kolmandaks oli pankade päästeoperatsiooni – mis oli tavalistele kreeklastele mitte ainult kasutu, vaid pani nad tahtmatult sakslastele veel suuremat koormat selga laduma – esitlemine inimestele ja rahvusparlamentidele „solidaarsuse“ pähe juba ette määratud eurotsoonis suhteid mürgitama. Sakslased pöördusid kreeklaste vastu, kreeklased sakslaste vastu ja – sedamööda, kuidas aina enam riike sattusrahalistesse raskustesse – on Euroopa pöördunud iseenda vastu.

Tegelikult polnud Kreekal õigust võtta ei Saksa ega ühegi teise Euroopa riigi maksumaksjatelt laenu ajal, mil ta ei suutnud oma senist riigivõlga kanda. Enne uute laenude võtmist oleks Kreeka pidanud senised laenud restruktureerima ja osade erasektorilt võetud laenude tagasimaksmise katkestama. Kuid see „radikaalne“ soovitus heideti toona kõrvale.

Samamoodi ei oleks Euroopa kodanikud tohtinud lubada oma valitsustel erakahjusid nende kraesse kanda. Kuid nad lasid sel juhtuda.

Selle tulemuseks oli kõigi aegade suurim maksumaksjate tagatud laen. See anti tingimusel, et Kreeka jätkab range kasinuspoliitikaga, mille tulemusel kodanikud kaotavad veerandi oma sissetulekutest ja võlgade tagasimaksmine muutub päris võimatuks. Järgnes traagiline humanitaarkriis.

Viis aastat pärast esimest päästepaketti on Kreeka endiselt kriisis. Eurooplased on üksteise suhtes vaenulikumad kui ei kunagi varem. Kreeklased ja sakslased on avalikult vaenujalal ja süüdistavad teineteist.

Eurooplaste vastastikusest süüdistamisest võidavad aga ainult Euroopa vaenlased. Sellele peab lõpp tulema. Alles siis saab Kreeka keskenduda töötavate reformide elluviimisele ja majanduskasvu toetamisele – seda oma Euroopa partnerite abiga, kes on samuti riigi majanduslikust taastumisest huvitatud. See on eelduseks, et Kreeka muutuks lõpuks taas võimeliseks maksma tagasi oma laene ja täitma oma kohustusi kodanike ees.

20. veebruaril sõlmitud eurogrupi lepe, mis andis laenude tagasimakseteks neljakuulise pikenduse, on ses mõttes oluline võimalus edasminekuks. See lepe tuleks kohe käiku lasta.

Pikemas plaanis peavad Euroopa juhid koos töötama rahaliidu uueksloomisel, nii et see toetaks jagatud jõukust, mitte vastastikkust vimma. See on raske ülesanne, aga selgete eesmärkide, ühiste pingutuste ja ehk paari sõbraliku žesti abiga on see tehtav.

Copyright: Project Syndicate, 2015.www.project-syndicate.org

Autor: Yanis Varoufakis